Kui palju meil siis ikkagi on töötuid?

Kas pole imelik, et juba kaks aastat vältava masu jooksul puudub riigil ettekujutus, palju on Eestis tegelikult töötuid? Valitsus opereerib registreeritud töötute hulgaga, opositsioon nimetab mingeid laest võetud numbreid, aga tegelikku seisu ei tea keegi.
Ometi on meil ju olemas üle kahesaja vallavalitsuse oma sotsiaalosakondadega, 15 maavalitsust, hunnik linnavalitsusi ja veel hoomamatu loetelu kõiksugu ameteid ning institutsioone, mis justkui ka kodanike elukorraldusega tegelema peaksid. Tuhande elaniku kohta on meil ellu kutsutud vähemalt üks riigiinstitutsioon.
Peale selle, enamikes Eesti asulates teatakse inimesi lausa nägupidi, nimepidi ja tegusid pidi.
Kuidas on võimalik, et me ei tea, palju meil on tegelikult töötuid???

Unenägu tööturumessist

Kui linnapea tööturumessile jõudis, oli kähmlus juba alanud. Tööandjate esindaja oli roninud mööda reklaambännereid lae alla ja kõlkus seal näost valgena, tööandjate manifest kramplikult kaenlas.
Keegi Vladislav Lasnamäelt oli tõusnud Töötukassa lauale püsti ja püüdis vabade töökohtade nimekirja kortsu tallates harjaga tööandjate esindajat nagu ämblikku laest alla pühkida.
„Viruta lõua alla! Viruta lõua alla!“ ärgitas läheduses seisev ametiühingutegelane: „Ja siis kannaga laiaks nagu lutika!“
„Mis siin toimub?“ küsis linnapea: „Miks inimesed ilusti järjekorras ei seisa ja tööd ei otsi?“
„Kõigepealt tuleb sotsiaalne õiglus jalule seada,“ ägestus ametiühingutegelane, siis on aega tööturgu korrastada. Võtame veel täna paksudelt tehased, tootmisvahendid, mersud ja majad ära ning jagame vaestele.“
„Soo-soh,“ mõmises linnapea, kellel hakkas äkki väga kiire. Aga džinn oli juba pudelist välja lastud ja tema suunas tormasid sajad rohelisi neoonveste kandvad vihast moondunud nägudega mehed ning naised.

„Ilmusid välja naised, keda oli ligi tuhat, juuksed käimisest sorakil, seljas riideräbalad, mille alt välkus paljas ihu, see nälgivate laste kandmisest ja sünnitamisest roidunud ihu. (---) Silmad põlesid, paistsid vaid avatud mustad suud. Nad laulsid “Marseljeesi”.
Ent naistel oli talle kätte maksta veel muu eest. Nad käisid ta ümber ringi, nuhutasid teda nagu emahundid. (---)
Kostis Tulehargi kriiskav hääl:
“Munad maha sel kõutsil!”
(---)
Juba hakkas Mouquette tal pükse jalast tõmbama, Levaque’i naine aga hoidis jalgu üleval. Tulehark ajas ta paljad kintsud laiali ja hakkas oma kondiste kätega kinni ta mehetunnustest, rebis neid kõigest jõust (---). Tal tuli uuesti kinni haarata ja sikutada, kuni pihku jäi tükk verist, karvast liha, millega ta võidutujus naerdes vehkima hakkas.
(E. Zola „Söekaevurid)