Europalgad tulemas!

Euro tulekul peab tööandja kandma töötaja pangakontole kroonide asemel eurod ja seda sendi täpsusega. Kroonid vahetatakse eurodeks fikseeritud kursiga 1 EUR=15,6466 EEK. Ümardamisreegli kohaselt tuleb kroonid eurodesse ümber arvestada ühe sendi täpsusega, arvestades jagamistehte kolmandat kohta pärast koma.

Kroonidest eurodesse ümberarvutuse tulemusel ei tohi töötaja töötasu väheneda. Töölepingu seadus lubab sõlmida üksnes töötajale soodsamaid kokkuleppeid. Tööandja võib seega töötaja nõusolekul ümardada töötasud euro tulekul töötajale soodsamas suunas.

Eurole üleminek ei too kaasa vajadust olemasolevate töölepingute muutmiseks. Töölepingutes kokkulepitud töötasu tuleb küll eurodeks ümber arvestada, kuid see ei too kaasa vajadust töölepingute täiendamiseks. Üleminek uuele rahaühikule toimub automaatselt ega vaja töötaja ja tööandja vaheliste kokkulepete korrastamist. Raha peab tööandja ju endiselt maksma samas suuruses, muutub lihtsalt rahaühik. Lepingu muutmine tuleb eraldi vormistada vaid juhul, kui muutub palga suurus, seda saab teha näiteks eraldi lepingu lisana.

Töötajal on töölepingu seaduse järgi õigus küsida tööandjalt teavet talle arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta. Töötajal on seega õigus küsida tööandjalt infot töötasu ümberarvestuse kohta, kui tal tekib kahtlus arvestuse õigsuse osas.

Veel rohkem tööalast infot leiad siit.

Hurraa! Tööpäevad nüüd 18 minutit lühemad!

Statistikaamet teatas, et Eesti inimesed töötavad praegu keskmiselt 18 minutit vähem kui kümme aastat tagasi. Kuigi tulemus on hea, pole põhjust tööandjale nõudlikult otsa vaadata ja paarkümmend minutit varem minema hiilida, sest tööpäeva lühenemine on ühelt poolt ilmselgelt tingitud kõrgest töötuse tasemest ja teiselt poolt asjaolust, et töönarkomaanid on kümne aastaga valdavalt hinge heitnud või muudel põhjustel tööturult välja kukkunud.
Vaata, mis on kümne aastaga saanud meie ajakasutusest siit.

Palgad + hinnad = vandenõu

Tänane Statoili teade mootorkütuse hindade tõstmise kohta ja viimasel ajal toimuv toiduainete hinnatõus tekitab mõtte, et midagi on meil ikka kardinaalselt paigast ära.
Riigis on orienteeruvalt 100 000 tööta tööealist, keskmine reaalpalk muudkui väheneb, aga hinnad aina kasvavad ja kasvavad.
Kui jälgida majanduses ilmnevaid märke, siis neid üksteisega kokku pannes võib öelda, et oleme järgmisel aastal krahhi äärel, sest keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellel palk tõuseb, kuid hinnad kasvavad mühinal.
Kus on viga? Kas statistikaamet ja majandusministeerium on oma ülevaadetes ebaadekvaatsed ja juhatavad meid tupikusse? Kas keegi on otsustanud elu Eestis välja suretada või koopaaegsele tasemele viia, teades, et aastasadade pikkune orjaöö on eestlastest teinud lambad ja need ostavad kaupu ka elu hinnaga?
Mida sina arvad?

Tööotsija saab endast tasuta teada anda ka aktivaatoris

Alates käesolevast nädalast on võimalik kõigil registreerida end aktivaator.ee kasutajaks.
Registreerimine annab põhi- või lisatöö otsijale võimaluse sisestada oma CV, mille alusel saavad tööandjad tööpakkumisi teha. Tööotsija üldandmed kuvatakse ka rubriigis „Tööotsijad“, kust tööandjatel on võimalus tööotsijaga otse kiiresti ühendust võtta.

Eestimaalased on head teenindajad?

Emori värskest uuringust selgub, et eestimaalased on väga head teenindajad, eriti pankades ja telekommunikatsiooniga seotud ettevõtetes.
Uuring uuringuks, aga argipäev kipub millegipärast teistsugune olema, sest kui tihti sa ikka sinna panka või telefonifirma kontorisse satud. Pigem kohtavad inimesed ikka ülbeid bussijuhte, kaupluseleti taga igavlevaid müüjaid, saamatuid ettekandjaid ja kärkivaid meditsiinitöötajaid. Aga nemad vist sellesse uuringusse ei mahtunud, sest nede uurimise eest keegi ei maksa.

Kas ümbrikupalk on saatanast?

Maksu- ja Tolliameti teatel laekus neile kümne kuuga üle 800 vihje ümbrikupalga maksmise kohta, seega töötab kättemaksukontor täie hooga.
Ettevõtja, kes läheb ümbrikupalga maksmise libedale teele, annab töötajatele suurepärase võimaluse konflikti tekkimise korral endale vesi peale tõmmata, sest piisab vaid telefonikõnest organitele ja firma tegevus võib lõppeda kõige halvemal juhul pankrotiga.
Väga lihtne on süüdistada ettevõtjat kuritahtlikus maksude optimeerimises, aga
teisalt – kui palju on ikkagi uuritud ümbrikupalga maksmise tegelikke põhjuseid? Kõlvatu konkurents, väikeettevõtjate vaenulik seadusandlus ja monopolide teenuste hinnatõus on vaid üksikud näited, mis suruvad tööandjad kitsikusse.
Töötajal on pärast aastaid ümbrikupalga saamist lihtne öelda, et firmajuht on siga, aga põhimõtteliselt toitis ta sind ja su peret ju terve selle aja.
Muidugi – seadusandluse mõistes on ümbrikupalk saatanast, aga inimese põhivajadustest lähtuvalt aitab hinge sees hoida.
Mida arvad sina?

Kas meie alampalk on almus?

Ametiühingud soovivad alampalgaks uuest aastast 320 eurot (ca 5000 krooni) senise 4350 krooni asemel.
Täna kehtivas üleriigilise töötasu alammääras 4350 krooni leppisid ametiühingute keskliit ja tööandjate keskliit kokku 2008. aastal.
Soome Ametiühingute Keskliit tegi möödunud aastal ettepaneku, et riigis kehtestataks alampalgamäär, mille suurus oleks vähemalt 1500 eurot (u 24 000 krooni).
Ametiühingud põhjendasid ettepanekut asjaoluga, et praegu peavad alla 1500 euro teenivad soomlased toimetulemiseks töötama mitmel ametikohal.
Kui võrrelda eestlaste ja soomlaste alampalga nõudmisi, siis puht numbritest lähtuvalt võib meie alampalka almuseks pidada.
Õnneks on olemas kontekst – meie riik on palju vaesem, kui Soome.
Aga kas see teadmine lohutab, kui isegi õiglane palk ei ulatu Soome miinimumi tasemele.
Euroopa Nõu¬kogu metoodika kohaselt käsitletakse õiglase palgana sellist töötasu, mis moo¬dustab mitte vähem kui 60% keskmisest palgast. Õiglase brutopalga tase oli Eestis mullu 7358 krooni.

Moodsaim ametiühing on Facebook

Ametiühingutesse ei kuulu kümmet protsentigi Eesti töötajatest, kuid see ei vähenda ametiühingutegelaste soovi kõneleda kogu Eesti progressiivse töötajaskonna nimel.
Miks ametiühingud meil hästi ei juurdu?
Põhiliseks teguriks on eestlaste individualism ja muidugi nõukaaegne taak. Keskealised ja vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas punalipulised ametiühingud manipuleerisid töötajatega turismituusikute ja ostutalongide abil.
Peale selle pole meil suurtööstusi, vaid on internet. Milleks kuuluda ametiühingusse ja maksta 1 protsent brutopalgast liikmemaksu, et paar korda aastas Toompeal plakateid lehvitada, kui võib täiesti tasuta internetiavarustes kas või peaministrit ennast tümitada.
Ja protestiaktsioone madalate palkade või kehvade töötingimuste vastu on nüüd võimalik ükskõik kellel korraldada soojast toast lahkumata Facebookis. Täiesti tasuta kusjuures.

Euro tulek pole eeldus palga vähendamiseks

Paljud inimesed on jõudnud juba mõelda ja küsida, mis saab euro tulekul palkadest. Firmades, kus töösuhted on segasemad, peljatakse, et tööandja kasutab uue raha kehtimahakkamisel vahetuskurssi, mis palganumbri väiksemaks teeb.
Tasub siiski meeles pidada ja nõuda, et palga maksmisel tuleb kõik palgad arvestada eurodeks ühe eurosendi täpsuseni, arvestades ametlikult kehtestatud vahetuskurssi 15,6466 ja ümardamisreeglit: kui kolmas koht pärast koma on viis või suurem, tuleb ümardada ülespoole, ja kui väiksem, siis allapoole.

Praegu kehtiv miinimumpalk on 4350 krooni. Ametliku vahetuskursi (1 EUR = 15,6466 krooni) järgi saab miinimumpalk olema 278,02 eurot.

Minimaalne tunnitasu, mis on praegu 27 krooni, on 1. jaanuarist 1,73 eurot.

Mitu korda võib inimene elus töökohta vahetada?

Kui pensioniiga tõuseb 65 eluaastani, siis nii mõnigi meie hulgast on töötanud pea pool sajandit, enne kui lõplikult koju ahju pääle pääseb.
Prrrr! Seda on päris õudne ette kujutada selles valguses, et paljud inimesed töötasid vanasti terve elu ühel ja samal töökohal, kusjuures seda peeti igati normaalseks.
Nüüd on vaated veidi muutunud, aga siiski jääb selgusetuks, mitu korda siis oleks normaalne tööaastate jooksul töökohti vahetada.
Kui vahetad liiga tihti, muutub kandideerimine keeruliseks, sest sind hakatakse pidama pealiskaudseks, saamatuks jne. Kui istud aastakümneid ühel kohal, siis on selge, et muutud lubjakaks, kes oma mätta otsast eriti kaugele ei näe.
Loomulikult sõltub kõik inimese ja töö iseloomust jne., aga töökas, hea ja kohusetundlik inimene ei pea ju end sellega karistama, et lepib vaid ühe töökohaga elus. Mis nõu võiks talle anda?

Moodne tööturg: tööd pole, aga töötajaid ei jätku

Oleme siis oma tööturuga jõudnud arengujärku, kus tööd otsivad kümned tuhanded inimesed, aga tööandjad laiutavad käsi, sest pole kedagi tööle võtta. Puudus on paljude erialade spetsialistidest ja üldisemalt inimestest, kes omavad initsiatiivi ja julgevad mingis töölõigus vastutust võtta.
Tegelikult on muutused tööturul viimase aja fundamentaalseimad ja muudavad põhjalikult seni valitsenud arusaamu.
Veel mõne aasta eest, eriti suure koondamislaine harjal arvati, et inimesed, kes loovad oma ettevõtte ja annavad teistele tööd, on sahkerdajad ja kaabakad. Tänaseks on töötajate suhtumine ettevõtjatesse muutunud palju leebemaks ja mõistvamaks. Loomulikult on olemas mingid erandid, aga üldist trendi need ei mõjuta.
Teiseks on hakanud inimesed oma töösse hoolikamalt suhtuma. Kui oled kuude kaupa otsinud tööd, kaotades vahepeal igasuguse lootuse ja siis töökoha lõpuks leidnud, ei lähe läbielatu nii kergelt meelest ja keegi ei tahaks olnut korrata.
Kolmandaks, terad eraldatakse julmalt sõkaldest. Kahjuks tekib palju heitunuid, eriti nende hulgas, kes pole viitsinud õppida, on piirdunud lihttööga või lootnud lihtsalt väga mugavalt läbi saada. Paraku on mugavlejate hulgas ka väga palju kõrgharidusega inimesi.
Ja neljandaks – kümne aasta pärast on meil palju võõrtööjõudu, sest inimesi kahjuks lihtsalt ei jätku selleks, et Eestis elujärge vähemalt samal tasemel hoida, nagu see praegu on.

Kui palju meil siis ikkagi on töötuid?

Kas pole imelik, et juba kaks aastat vältava masu jooksul puudub riigil ettekujutus, palju on Eestis tegelikult töötuid? Valitsus opereerib registreeritud töötute hulgaga, opositsioon nimetab mingeid laest võetud numbreid, aga tegelikku seisu ei tea keegi.
Ometi on meil ju olemas üle kahesaja vallavalitsuse oma sotsiaalosakondadega, 15 maavalitsust, hunnik linnavalitsusi ja veel hoomamatu loetelu kõiksugu ameteid ning institutsioone, mis justkui ka kodanike elukorraldusega tegelema peaksid. Tuhande elaniku kohta on meil ellu kutsutud vähemalt üks riigiinstitutsioon.
Peale selle, enamikes Eesti asulates teatakse inimesi lausa nägupidi, nimepidi ja tegusid pidi.
Kuidas on võimalik, et me ei tea, palju meil on tegelikult töötuid???

Unenägu tööturumessist

Kui linnapea tööturumessile jõudis, oli kähmlus juba alanud. Tööandjate esindaja oli roninud mööda reklaambännereid lae alla ja kõlkus seal näost valgena, tööandjate manifest kramplikult kaenlas.
Keegi Vladislav Lasnamäelt oli tõusnud Töötukassa lauale püsti ja püüdis vabade töökohtade nimekirja kortsu tallates harjaga tööandjate esindajat nagu ämblikku laest alla pühkida.
„Viruta lõua alla! Viruta lõua alla!“ ärgitas läheduses seisev ametiühingutegelane: „Ja siis kannaga laiaks nagu lutika!“
„Mis siin toimub?“ küsis linnapea: „Miks inimesed ilusti järjekorras ei seisa ja tööd ei otsi?“
„Kõigepealt tuleb sotsiaalne õiglus jalule seada,“ ägestus ametiühingutegelane, siis on aega tööturgu korrastada. Võtame veel täna paksudelt tehased, tootmisvahendid, mersud ja majad ära ning jagame vaestele.“
„Soo-soh,“ mõmises linnapea, kellel hakkas äkki väga kiire. Aga džinn oli juba pudelist välja lastud ja tema suunas tormasid sajad rohelisi neoonveste kandvad vihast moondunud nägudega mehed ning naised.

„Ilmusid välja naised, keda oli ligi tuhat, juuksed käimisest sorakil, seljas riideräbalad, mille alt välkus paljas ihu, see nälgivate laste kandmisest ja sünnitamisest roidunud ihu. (---) Silmad põlesid, paistsid vaid avatud mustad suud. Nad laulsid “Marseljeesi”.
Ent naistel oli talle kätte maksta veel muu eest. Nad käisid ta ümber ringi, nuhutasid teda nagu emahundid. (---)
Kostis Tulehargi kriiskav hääl:
“Munad maha sel kõutsil!”
(---)
Juba hakkas Mouquette tal pükse jalast tõmbama, Levaque’i naine aga hoidis jalgu üleval. Tulehark ajas ta paljad kintsud laiali ja hakkas oma kondiste kätega kinni ta mehetunnustest, rebis neid kõigest jõust (---). Tal tuli uuesti kinni haarata ja sikutada, kuni pihku jäi tükk verist, karvast liha, millega ta võidutujus naerdes vehkima hakkas.
(E. Zola „Söekaevurid)

Kas tekib uus masinapurustajate liikumine?

Statistikaameti andmeil pidurdub majanduslangus kvartalist kvartalisse, kuid vanade töökohtade taastamine või uute loomine selle protsessiga olulisel määral ei kaasne.
Tööandjad on saanud oma vitsad ja muutunud väga ettevaatlikuks inimeste tööle palkamisel, kuna isegi uue töölepinguseaduse valguses on tööandja seisukohalt töötajatest tüli küllaga. Palju lihtsam on võimalusel soetada tööpink või automaat, mis virisemata, haigeks jäämata, looderdamata ja mis peaasi, makse tekitamata töö ära teeb. Ja kui majandus tulevikus jälle kokku tõmbab, piisab ühest näpuvajutusest, et masin seisma panna. Ei mingit sotsiaalset vastutust ega muud jama.
Mis jääb siis üle töötuil, kes ootavad olukorra paranemist uute töökohtade tekkimise näol?
Nii palju töökohti kui buumiajal oli, kahjuks lähiaastatel enam ei tule. Viiest protsendist praegustest töötutest saavad ettevõtjad, kes loovad töökohti endale ja teistele. Vähemalt 5 protsendist saavad paraku heitunud, kes suurendavad meie ühiskonna kriminaalsust ja lõhuvad või varastavad endiste tööandjate ning ligimeste vara.
Ülejäänud kas leiavad tööd välismaalt või vähesel määral Eestist või neist saab suur probleem meie sotsiaalhoolekande süsteemi jaoks.

Kas korilus aitab rasketest aegadest üle?

Kui tööd ei leia, Töötukassa toetus lõpeb ja säästud kahanevad pöörase kiirusega, soovitavad mõned elukogenud inimesed sammud metsa ja aasale seada. Oleme ju kõik kuulnud jutte sellest, kuidas karulauk, naat ja võilill aitavad vitamiinidest pakatavatena hinge sees hoida. Hiljem tulevad juba tõsisemad varred, marjad ja viljad, mida süüa ning sisse teha ehk siis päris nälga jääb ainult laisk inimene.
Küsimus on siiski selles, et kas tsiviliseeritud ühiskonnas peavad ikka töötuks jäänud inimesed ürgkogukondlike juurte juurde ehk puu otsa tagasi pöörduma või peaks oma riigist nii palju abi olema, et saaks rasked ajad inimväärselt üle elada?
Käärid elukvaliteedi vahel on viimasel ajal kuidagi silmnähtavalt suureks läinud – ühed peavad tammetõrukohvi, oblikasupi ja ohakajahu karaskiga leppima, samal ajal kui teised noolivad Anni Arro parimaid pirukaid.
Muidugi saab alati öelda, et looduslähedane toit on tervislikum, aga kindlasti on väga raske lastele selgeks teha, miks naabri-Jukul on iga päev suunurgad šokolaadiga koos, aga oma pere sööb odavaid kahtlase toitevärtusega euroabi makarone, millele muna pilt vaid moe pärast peale trükitud.
Enamik rahavast küll sellist Eestit ei tahtnud, vähemasti lapsed peaks olema korralikult söönud, siis on vanematel mahti ka tööd otsida.

Euro = uued töökohad?

Tänased teated sellest, et Eesti saab uuest aastast kasutusele võtta euro, ei pruugi esmapilgul rõõmustada inimesi, kes on olnud pikka aega töötud ja viibivad suures kitsikuses. See on ka arusaadav, sest kui raha ei ole, siis teda lihtsalt ei ole, ükskõik, mis kupüüridega oleks tegemist.
Pikemas perspektiivis on euro tulekust siiski kasu meile kõigile eelkõige seetõttu, et kasvab riigi finantssüsteemi usaldusväärsus, mis omakorda meelitab siia investoreid, kes rajavad tööstusobjekte ning ärisid, kus inimesed tööd saavad.
Siiski ei tasu eurost mingit imevitsa loota – kandikul ei hakka ka pärast rahavahetust keegi tööd pakkuma, kui just mõni partei enne valimisi uute sotsiaalsete töökohtadega välja ei tule. Täitmata on ju veel linna- ja maavahtide, mere-ja jõevahtide ametikohad.

Paanika

Keskerakond on paanikas. Ametlik statistika väidab, et registreeritud töötus on hakanud tasapisi vähenema. Kui see fakt edaspidi tõendamist leiab, tõmmatakse Keskil hobune alt ära – lootsid nad ju töötuse teema seljas valimisteni välja ratsutada.
Viimases hädas asuvad keskerakondlased nüüd registreerima töötuid, kes pole arvel töötukassas, et valitsusele koht kätte näidata. Jääb mõistmatuks, miks sellele energiat raisata, kui me kõik teame, et taolisi inimesi kindlasti on. Pealegi eksisteerivad ju teadlaste välja töötatud mudelid varjatud töötuse hindamiseks, mida on Läänes kasutatud aastakümneid. Miks need siis meile ei peaks kõlbama? Aga sellepärast, et neid ei saa väänata oma tahtmise järgi. Kasulikum on töötu Ivan Lasnamäelt kohale meelitada ja temalt paar kibestunud lauset välja pigistada, mida saaks pressiteatesse pista ja meedias levitada kui näidet, kuhu valitsuskoalitsiooni hukatuslik kurss on inimesed paisanud.
Reaalset abi polle sellest aktsioonist paraku aga ühelegi töötule.

Kui suure raha eest oleksid inimesed nõus mõne partei valimisplakatil töötuna poseerima?

Keskerakonna valimisplakatid, kus valitsuskoalitsiooni juhtivpoliitikutele on töötutest saba taha pandud, on lihtsas keeles väljendatuna järjekordne näide sellest, kuidas poliitikutel pole au- ega häbitunnet.
Peale selle, et nad üksteist risti löövad, tirivad nad kähmlusplatsile kümnete tuhandete töötute sisemise ängi ja isiklikud läbielamised. Kusjuures nad ei tee seda mitte armastusest hädasolijate suhtes, vaid vihkamisest oma konkurentide vastu.
Töötutest üritatakse ajupesuga teha mingit ühtset püdelat massi, mida annaks valimispäevaks oma poliitiliste ambitsioonide realiseerimiseks ära kasutada.
Kuid tegemist ei ole massiga ega ka mingi armeega, nagu paljud meediaväljaanded töötute hulka kirjeldavad. Tegemist on üksikisikutega, isiksustega, kes soovivad kõigest hingest oma elu taas rea peale saada ja alandavast olukorrast välja pääseda. Nende hulgas on palju õpetajaid, ehitajaid, toimetajaid – väga paljude väärtusi loovate ja hoidvate elualade esindajaid.
Paraku on nad kerge saak parteikarjeristidele, kes jagavad väga hästi, kuidas alandatud inimesi võimu kindlustamise huvides ära kasutada.
Ja see on alles algus! Aasta jooksul saame näha, kuidas saja tuhande töötu hääli püütakse ära osta küll sotsiaalsete töökohtade, küttepuude, toiduainete, tasuta loomaaiapiletite ja muu sarnasega.
Kui madalale peab langema, et sellega leppida?

Kui palju on siis tegelikult Eestis töötajaid?

Ametlik statistika väidab, et registreeritud töötuid on Eestis üle üheksakümne tuhande. Nendele lisanduvad veel need, kelle töötustaatus on lõppenud ja need, kes pole ennast töötuna viitsinudki arvele võtta. Viimaste osakaalu töötute armees võib üksnes oletada, kuid kindlasti ei ole see registreeritud töötute arvust oluliselt väiksem.
Järelikult on töötuid riigis vähemasti 150 000.
Kui lisame siia veel viilijad, seanahavedajad, tühikargajad ja muud sarnased tüübid, siis saame tulemuseks, et riigis loob täna reaalset väärtust, millest 1,4 miljonit inimest saaks kuidagi ära elada ca 200 000 töötajat.
Seda on ikka väga vähe!

Töötuna sündinud

Vahetult iseseisvumise eel ja järel sündinud lapsed lõpetavad koole, viibides suures tedmatuses, mis elust edasi saab. Nad on sirgunud täiskasvanuks riigis, kus tänaseks pole neile enam töökohti.
Mida selleise solukorras peale hakata? Lasta liugu vanemate turjal, kes samuti on kaotanud või kaotamas tööd? Mõnda aega muidugi võib, aga vegeteerimine pole enamike jaoks vastuvõetav.
Minna edasi õppima? Tekib küsimus, millest tasuda õppemaksu, kui sissetulekut pole. „Lahenduseks on õppelaen,“ sosistavad sõbralikud Skandinaavia pangad, kellel on raskel masuajal hädasti laenuorje tarvis. Aga õppelaenu tuleb juba kolme aasta pärast tagasi maksma hakata – kas siis on Eestis piisavalt tasuvaid töökohti, et saaks laenu tagasi maksta, elamise üürida?
„Keegi ei tea, aga kui meil muud pole, on meil vähemasti euro,“ lohutab valitsus.
Kuid eurost on ainult nii palju abi, et elatustaseme käärid Eesti ja suurema osa ülejäänud Euroopa vahel saavad kõigile selgelt nähtavaks.
See avab silmad ka neil, kes seni pole viitsinud eurosid kroonideks või kroone eurodeks ümber arvestada.
Nutikamad ja ettevõtlikumad pakivad kohvrid ja lahkuvad, sest vaatamata masule leiavad meie töökad inimesed Läänes ikka ameti.
Siiajääjatel pikeneb pensioni- ja väheneb eluiga, sest töövõimelised ja maksujõulised täidavad Soome, Rootsi, Norra, Belgia, Saksamaa ja paljude teiste riikide kassat.

Töökohad täidetakse sõprade ja sugulastega

Paljud inimesed on täheldanud, et riigiametites, aga ka paljudes erafirmades täituvad töökohad sageli kummalisel moel. Nimelt kuulutatakse ametikoha täitmiseks välja ametlik konkurss, kuhu saabub hunnik CV-sid. Nende hulgas on ka personali- või osakonnajuhi sugulaste-sõprade või nende sõprade elulookirjeldused. Möödub konkursi tähtaeg ja ennäe – tööle on saanud inimene niiöelda värbaja lähiringist. Ometigi teatavad asutused, et nende tegevus on läbipaistev jne.
Mida teha, et sellist jama vältida?