Töötuna sündinud

Vahetult iseseisvumise eel ja järel sündinud lapsed lõpetavad koole, viibides suures tedmatuses, mis elust edasi saab. Nad on sirgunud täiskasvanuks riigis, kus tänaseks pole neile enam töökohti.
Mida selleise solukorras peale hakata? Lasta liugu vanemate turjal, kes samuti on kaotanud või kaotamas tööd? Mõnda aega muidugi võib, aga vegeteerimine pole enamike jaoks vastuvõetav.
Minna edasi õppima? Tekib küsimus, millest tasuda õppemaksu, kui sissetulekut pole. „Lahenduseks on õppelaen,“ sosistavad sõbralikud Skandinaavia pangad, kellel on raskel masuajal hädasti laenuorje tarvis. Aga õppelaenu tuleb juba kolme aasta pärast tagasi maksma hakata – kas siis on Eestis piisavalt tasuvaid töökohti, et saaks laenu tagasi maksta, elamise üürida?
„Keegi ei tea, aga kui meil muud pole, on meil vähemasti euro,“ lohutab valitsus.
Kuid eurost on ainult nii palju abi, et elatustaseme käärid Eesti ja suurema osa ülejäänud Euroopa vahel saavad kõigile selgelt nähtavaks.
See avab silmad ka neil, kes seni pole viitsinud eurosid kroonideks või kroone eurodeks ümber arvestada.
Nutikamad ja ettevõtlikumad pakivad kohvrid ja lahkuvad, sest vaatamata masule leiavad meie töökad inimesed Läänes ikka ameti.
Siiajääjatel pikeneb pensioni- ja väheneb eluiga, sest töövõimelised ja maksujõulised täidavad Soome, Rootsi, Norra, Belgia, Saksamaa ja paljude teiste riikide kassat.

Töökohad täidetakse sõprade ja sugulastega

Paljud inimesed on täheldanud, et riigiametites, aga ka paljudes erafirmades täituvad töökohad sageli kummalisel moel. Nimelt kuulutatakse ametikoha täitmiseks välja ametlik konkurss, kuhu saabub hunnik CV-sid. Nende hulgas on ka personali- või osakonnajuhi sugulaste-sõprade või nende sõprade elulookirjeldused. Möödub konkursi tähtaeg ja ennäe – tööle on saanud inimene niiöelda värbaja lähiringist. Ometigi teatavad asutused, et nende tegevus on läbipaistev jne.
Mida teha, et sellist jama vältida?