Kas korilus aitab rasketest aegadest üle?

Kui tööd ei leia, Töötukassa toetus lõpeb ja säästud kahanevad pöörase kiirusega, soovitavad mõned elukogenud inimesed sammud metsa ja aasale seada. Oleme ju kõik kuulnud jutte sellest, kuidas karulauk, naat ja võilill aitavad vitamiinidest pakatavatena hinge sees hoida. Hiljem tulevad juba tõsisemad varred, marjad ja viljad, mida süüa ning sisse teha ehk siis päris nälga jääb ainult laisk inimene.
Küsimus on siiski selles, et kas tsiviliseeritud ühiskonnas peavad ikka töötuks jäänud inimesed ürgkogukondlike juurte juurde ehk puu otsa tagasi pöörduma või peaks oma riigist nii palju abi olema, et saaks rasked ajad inimväärselt üle elada?
Käärid elukvaliteedi vahel on viimasel ajal kuidagi silmnähtavalt suureks läinud – ühed peavad tammetõrukohvi, oblikasupi ja ohakajahu karaskiga leppima, samal ajal kui teised noolivad Anni Arro parimaid pirukaid.
Muidugi saab alati öelda, et looduslähedane toit on tervislikum, aga kindlasti on väga raske lastele selgeks teha, miks naabri-Jukul on iga päev suunurgad šokolaadiga koos, aga oma pere sööb odavaid kahtlase toitevärtusega euroabi makarone, millele muna pilt vaid moe pärast peale trükitud.
Enamik rahavast küll sellist Eestit ei tahtnud, vähemasti lapsed peaks olema korralikult söönud, siis on vanematel mahti ka tööd otsida.

Euro = uued töökohad?

Tänased teated sellest, et Eesti saab uuest aastast kasutusele võtta euro, ei pruugi esmapilgul rõõmustada inimesi, kes on olnud pikka aega töötud ja viibivad suures kitsikuses. See on ka arusaadav, sest kui raha ei ole, siis teda lihtsalt ei ole, ükskõik, mis kupüüridega oleks tegemist.
Pikemas perspektiivis on euro tulekust siiski kasu meile kõigile eelkõige seetõttu, et kasvab riigi finantssüsteemi usaldusväärsus, mis omakorda meelitab siia investoreid, kes rajavad tööstusobjekte ning ärisid, kus inimesed tööd saavad.
Siiski ei tasu eurost mingit imevitsa loota – kandikul ei hakka ka pärast rahavahetust keegi tööd pakkuma, kui just mõni partei enne valimisi uute sotsiaalsete töökohtadega välja ei tule. Täitmata on ju veel linna- ja maavahtide, mere-ja jõevahtide ametikohad.

Paanika

Keskerakond on paanikas. Ametlik statistika väidab, et registreeritud töötus on hakanud tasapisi vähenema. Kui see fakt edaspidi tõendamist leiab, tõmmatakse Keskil hobune alt ära – lootsid nad ju töötuse teema seljas valimisteni välja ratsutada.
Viimases hädas asuvad keskerakondlased nüüd registreerima töötuid, kes pole arvel töötukassas, et valitsusele koht kätte näidata. Jääb mõistmatuks, miks sellele energiat raisata, kui me kõik teame, et taolisi inimesi kindlasti on. Pealegi eksisteerivad ju teadlaste välja töötatud mudelid varjatud töötuse hindamiseks, mida on Läänes kasutatud aastakümneid. Miks need siis meile ei peaks kõlbama? Aga sellepärast, et neid ei saa väänata oma tahtmise järgi. Kasulikum on töötu Ivan Lasnamäelt kohale meelitada ja temalt paar kibestunud lauset välja pigistada, mida saaks pressiteatesse pista ja meedias levitada kui näidet, kuhu valitsuskoalitsiooni hukatuslik kurss on inimesed paisanud.
Reaalset abi polle sellest aktsioonist paraku aga ühelegi töötule.