Kui tööd ei leia, Töötukassa toetus lõpeb ja säästud kahanevad pöörase kiirusega, soovitavad mõned elukogenud inimesed sammud metsa ja aasale seada. Oleme ju kõik kuulnud jutte sellest, kuidas karulauk, naat ja võilill aitavad vitamiinidest pakatavatena hinge sees hoida. Hiljem tulevad juba tõsisemad varred, marjad ja viljad, mida süüa ning sisse teha ehk siis päris nälga jääb ainult laisk inimene.
Küsimus on siiski selles, et kas tsiviliseeritud ühiskonnas peavad ikka töötuks jäänud inimesed ürgkogukondlike juurte juurde ehk puu otsa tagasi pöörduma või peaks oma riigist nii palju abi olema, et saaks rasked ajad inimväärselt üle elada?
Käärid elukvaliteedi vahel on viimasel ajal kuidagi silmnähtavalt suureks läinud – ühed peavad tammetõrukohvi, oblikasupi ja ohakajahu karaskiga leppima, samal ajal kui teised noolivad Anni Arro parimaid pirukaid.
Muidugi saab alati öelda, et looduslähedane toit on tervislikum, aga kindlasti on väga raske lastele selgeks teha, miks naabri-Jukul on iga päev suunurgad šokolaadiga koos, aga oma pere sööb odavaid kahtlase toitevärtusega euroabi makarone, millele muna pilt vaid moe pärast peale trükitud.
Enamik rahavast küll sellist Eestit ei tahtnud, vähemasti lapsed peaks olema korralikult söönud, siis on vanematel mahti ka tööd otsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar