Alles see oli, kui meid lubati viia suure juhi eestvedamisel Euroopa viie rikkama riigi sekka. Taas on käes lubaduste jagamise aeg, aga tagaigatsetud hiilgust ei paista kuskilt.
Suure hurraaga oleme trüginud eurotsooni kõige vaesemaks riigiks, mida iseloomustab kõrge töötuse tase, suur palgalõhe meeste ja naiste vahel ning majanduspõgenike tulv Läände.
Kas olete tähele pannud, et töötuse teemadel on poliitikud viimasel ajal suhteliselt vait. Miks? Aga sellepärast, et meil pole niipea lootust tööhõiveküsimustes buumiaegsele tasemele jõuda. Veelgi hullem, väga paljud endised tööinimesed, peamiselt lihttöölised, on kaotanud elamisväärse tuleviku.
Mis jääb poliitikul sellises olukorras üle? Loomulikult lubada, lubada ja lubada. Inimesed lähevadki lubadustesse uskudes hüpnotiseeritult valimiskastide juurde ja lükkavad oravaratta uuesti käima.
Hea mees, kes lubabki!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar